Seagripi õppetunnid

Uus gripp või nn seagripp levis seniarvatust palju laiemalt. Möödunud sügisel nakatus seagrippi iga kolmas laps, selgub Suurbritannias tehtud uuringust.

Briti tervisekaitseagentuuri teadlased uurisid inimeste vereproovides uue gripi antikehade olemasolu. Esimene valik proove pärines 2008. aastast, enne seda, kui uus gripp oli Mehhikos päevavalgele ilmunud. Teine vereproovide valik pärines 2009. aasta varasügisest Suurbritannia piirkondadest, kus uude grippi haigestumine oli kõige arvukam.

Ajakirjas The Lancet ilmunud uuringust ilmnes, et iga kolmas laps oli gripiviirusesse nakatunud, nende veres olid moodustunud antikehad. See viitab esiteks sellele, et epideemia levis oluliselt laiemalt ning oli suures osas üsna leebe loomuga. Vanematel inimestel olid antikehad olemas 1950ndatel levinud samalaadse gripi epideemia ajast, need antikehad pakkusid nüüd neile kaitset.

Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits ütles, et sellest uuringust tuli selgelt välja see, mida paljud spetsialistid olid varem välja öelnud. Uus gripp levis olulisemalt kiiremini ja laiemalt, kui seda üldiselt arvati ja sealhulgas ka väljaspool tavalist gripihooaega.

Kas see epideemia õpetas meile midagi?

Nakkus jäi väga suurel protsendil juhtudest kas subkliiniliseks (haigust ei tekkinud) või olid sümptomid niivõrd nõrgad, et grippi ei kahtlustatud ja/või arsti poole ei pöördutud. Kinnitust sai ka nende spetsialistide arvamus, kes väitsid, et selle gripitüve patogeensus inimesele on tegelikult väga mada, ütles Merits.

Tema sõnul andis uue gripi epideemia mõned selged õppetunnid, mida tuleks tulevikus arvestada:

1. On näha, et gripiviirus suutis edukalt levida väljaspool gripihooaega ja eriti laste hulgas. See võiks olla tõsiseks hoiatuseks uute võimalike pandeemsete viiruste ilmumisel. Huvitav on küsimus, kas see võiks olla seotud antud viiruse madala patogeensusega.

2. On näha, et väga paljud - eelkõige ametnikud ja muidugi ka ajakirjandus - panid kõvasti puusse viiruse patogeensuse hindamisega. Hinnati patogeensust raskesti haigestunutel (ja saadi suured numbrid) ja jäeti välja rõhuv enamus nakatunuid. Selle tulemusena hinnati viiruse patogeensust kümneid (kui mitte sadu) kordi üle. Meedia võimendas seda veelgi. Kas ja kuivõrd selle taga seisis farmaatsiatööstus, see on küsitav. Selles, et selle taga seisis ebaprofessionaalne ja sensatsioonimaias meedia, kahtlusi pole.

3. Lugu näitab, et tegelikult oleme me viiruste ees oluliselt kaitsetumad, kui arvasime. Kõik administratiivsed meetodid (sildid lennuväljadel, infovoldikud ja karantiinid) ei andnud ilmselt midagi ja viirus levis praktiliselt takistamatult. Tõsi, seda sai ta teha tänu madalale patogeensusele ja suurele subkliiniliste juhtumite hulgale, mida on võimatu kontrollida. Kõikidel avaldatud numbritel (näiteks et septembri alguseks oli Eestis paarkümmend uue gripi juhtu) pole tegelikult suuremat väärtust, sest need arvestavad ainult raske, kliiniliste sümptomitega haigusjuhte ning tegelikke juhtumeid võis olla isegi sadu kordi enam.

4. Tegemist oli uue viiruse variandiga, mis erines oluliselt viimase paarikümne aasta gripiviirustest kuid sarnanes pinna antigeenide poolest 40 ja enam aastat tagasi ringelnud viirustega. Viiruse evolutsiooni uurijatele on see huvitav informatsioon. Pandeemsete grippide nakatumise riskirühma kuuluvad eelkõige noored ja lapsed. Ilmselt on ka nemad viiruse peamise levitajad. Raske haigestumise ja kõrge suremuse riskirühm on teistsugune. Vaktsineerimise strateegiad, mida üritati kasutada, olid selgelt vildakad: arvestasid raske haiguse tekkimise võimalustega kuid ei olnud suunatud viiruse leviku takistamisele.