08.02.2010 16:35
Seagripi õppetunnid
Uus gripp või nn seagripp
levis seniarvatust palju laiemalt. Möödunud sügisel nakatus seagrippi iga
kolmas laps, selgub Suurbritannias tehtud uuringust.
Briti
tervisekaitseagentuuri teadlased uurisid inimeste vereproovides uue gripi
antikehade olemasolu. Esimene valik proove pärines 2008. aastast, enne seda,
kui uus gripp oli Mehhikos päevavalgele ilmunud. Teine vereproovide valik pärines
2009. aasta varasügisest Suurbritannia piirkondadest, kus uude grippi
haigestumine oli kõige arvukam.
Ajakirjas The
Lancet ilmunud uuringust ilmnes, et iga kolmas laps oli gripiviirusesse
nakatunud, nende veres olid moodustunud antikehad. See viitab esiteks sellele,
et epideemia levis oluliselt laiemalt ning oli suures osas üsna leebe loomuga.
Vanematel inimestel olid antikehad olemas 1950ndatel levinud samalaadse gripi
epideemia ajast, need antikehad pakkusid nüüd neile kaitset.
Tartu Ülikooli rakendusviroloogia
professor Andres Merits ütles, et sellest uuringust tuli selgelt välja see,
mida paljud spetsialistid olid varem välja öelnud. Uus gripp levis olulisemalt kiiremini
ja laiemalt, kui seda üldiselt arvati ja sealhulgas ka väljaspool tavalist
gripihooaega.
Kas see epideemia õpetas meile midagi?
Nakkus jäi väga
suurel protsendil juhtudest kas subkliiniliseks (haigust ei tekkinud) või olid
sümptomid niivõrd nõrgad, et grippi ei kahtlustatud ja/või arsti poole ei
pöördutud. Kinnitust sai ka nende spetsialistide arvamus, kes väitsid, et selle
gripitüve patogeensus inimesele on tegelikult väga mada, ütles Merits.
Tema sõnul
andis uue gripi epideemia mõned selged õppetunnid, mida tuleks tulevikus
arvestada:
1. On näha, et
gripiviirus suutis edukalt levida väljaspool gripihooaega ja eriti laste
hulgas. See võiks olla tõsiseks hoiatuseks uute võimalike pandeemsete viiruste
ilmumisel. Huvitav on küsimus, kas see võiks olla seotud antud viiruse madala
patogeensusega.
2. On näha, et
väga paljud - eelkõige ametnikud ja muidugi ka ajakirjandus - panid kõvasti puusse
viiruse patogeensuse hindamisega. Hinnati patogeensust raskesti haigestunutel
(ja saadi suured numbrid) ja jäeti välja rõhuv enamus nakatunuid. Selle tulemusena
hinnati viiruse patogeensust kümneid (kui mitte sadu) kordi üle. Meedia
võimendas seda veelgi. Kas ja kuivõrd selle taga seisis farmaatsiatööstus, see
on küsitav. Selles, et selle taga seisis ebaprofessionaalne ja sensatsioonimaias
meedia, kahtlusi pole.
3. Lugu näitab,
et tegelikult oleme me viiruste ees oluliselt kaitsetumad, kui arvasime. Kõik
administratiivsed meetodid (sildid lennuväljadel, infovoldikud ja karantiinid)
ei andnud ilmselt midagi ja viirus levis praktiliselt takistamatult. Tõsi, seda
sai ta teha tänu madalale patogeensusele ja suurele subkliiniliste juhtumite
hulgale, mida on võimatu kontrollida. Kõikidel avaldatud numbritel (näiteks et
septembri alguseks oli Eestis paarkümmend uue gripi juhtu) pole tegelikult
suuremat väärtust, sest need arvestavad ainult raske, kliiniliste sümptomitega
haigusjuhte ning tegelikke juhtumeid võis olla isegi sadu kordi enam.
4. Tegemist oli
uue viiruse variandiga, mis erines oluliselt viimase paarikümne aasta gripiviirustest
kuid sarnanes pinna antigeenide poolest 40 ja enam aastat tagasi ringelnud viirustega.
Viiruse evolutsiooni uurijatele on see huvitav informatsioon. Pandeemsete
grippide nakatumise riskirühma kuuluvad eelkõige noored ja lapsed. Ilmselt on
ka nemad viiruse peamise levitajad. Raske haigestumise ja kõrge suremuse
riskirühm on teistsugune. Vaktsineerimise strateegiad, mida üritati kasutada,
olid selgelt vildakad: arvestasid raske haiguse tekkimise võimalustega kuid ei
olnud suunatud viiruse leviku takistamisele.