Ajuskaneerimine võimaldab suhelda pealtnäha teadvusetute patsientidega

Varem teadvusetuks peetud patsient suudab vastata küsimustele eitavalt ja jaatavalt, kujutades mõttes ette erinevaid ajuosasid aktiveerivaid tegevusi.

Ajuskaneerimine võimaldas varem teadvusetuks peetud mehel vastata reale eitust või jaatust nõudvatele küsimustele. Ajakirjas New England Journal of Medicine avaldatud uurimus seab kahtluse alla senise teadvusetuse definitsiooni ja annab enneolematu võimaluse suhelda inimestega, keda peeti varem täiesti teadvusetuks, kirjutas Nature.

Patsiente peetakse teadvusetuteks või vegetatiivses olekus olevateks, kui nad ei suuda mingil moel vastata ühelegi küsimusele ega palvele. Kui aga patsient ei suuda ennast üldse liigutada, võib selle meetodi kaudu jääda ebaselgeks, kas ta oma mõtetes siiski veel suudaks suhelda. „Vegetatiivse seisundi puutuseks on, et see diagnoos pannakse sageli puuduliku tõendusmaterjali pealt,“ ütles Suurbritannia neuroteadlane Adrian Owen.

Oweni ja tema kolleegide töö pälvis suuremat tähelepani kolm aastat tagasi, mil nad kasutasid magnetresonantsuuringut (fMRI), et demonstreerida vegetatiivses seisundis naise võimet alluda suulistele käskudele. Kui uurijad palusid tal kujutada ette tennismängimist või oma kodus ringi liikumist, nähti fMRI skaneeringult, et tal aktiveerusid samad aju piirkonnad, mis samadele asjadele mõtlevatel tervetel katsealustel.

Avastus tekitas debati teemal, kas naine ikka on teadvusel või mitte. Mõned teadlased arvasid, et Owen ja tema kolleegid ei näinud midagi muud kui aju automaatset reageeringut kindlatele sõnadele.

Üheks kriitikuks oli Pariisi Pitié-Salpêtrière haigla neuroteadlane Lionel Naccache, kes manitses olema ettevaatlik enne naise teadvusel olevaks kuulutamist. Uued tõendid veensid aga ka teda. „Nüüd on tegemist selgete tõenditega teadvusel oleku kohta,“ ütles ta.

Owen ja tema kolleegid kordasid oma fMRI eksperimente 54 patsiendi peal, kes olid liigitatud kas vegetatiivseteks või minimaalselt teadvusel olevateks (viimasel juhul suudab patsient aeg-ajalt käskudele vastata, kuid aktiivselt suhelda siiski mitte). Nad leidsid, et viis neist suutsid vastata palvele kujutada ette tennisemängu või kodus ringi kõndimist. Neli neist olid klassifitseeritud vegetatiivseteks, kuid kaks neist klassifitseeriti fMRI uuringu järel ümber minimaalselt teadvusel olevateks.

Üks vastuse andnud patsientidest, 22-aastane mees, kes viis aastat tagasi toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel vegetatiivsesse olekusse langes, valiti välja edasiste uuringute jaoks.

Kuna on väga raske või isegi võimatu aru saada, kas patsient mõtleb „jah“ või „ei“, palusid teadlased selle asemel kujutada patsiendil ette tennisemängu jaatava vastuse korral ja kodus ringi liikumist eitava vastuse korral. Nende tegevuste ettekujutamise korral aktiveeruvad erinevad ajuosad, mida fMRI abil on lihtne eristada.

Patsiendilt küsiti rida lihtsalt ei-jaa küsimusi, mis puudutasid tema elulugu, näiteks „Kas su isa nimi on Alexander“. Ta vastas viiele kuuest küsimusest õigesti. Kuuenda küsimuse ajal ei märgatud mingit ajutegevust.

Tulemused näitavad, et fMRI-d saaks kasutada patsientide teadvusliku seisundi hindamiseks, ütles Owen. Naccache jaoks näitab just patsiendi võime kasutada küsimustele vastamiseks Oweni töörühma välja mõeldud koodi, et tegemist on teadvusel ja mõtleva inimesega.

Londoni University College’i neuroteadlane Parashkev Nachev, kes uurimuses ei osalenud, hoiatas, et oluline on mitte saadud tulemusi üle tõlgendada. Patsient vastas vaid väga lihtsatele küsimustele ning tulemused ei näita tema meelest tingimata, et patsient on täie teadvuse juures või paranemisvõimeline. „Kahtlemata vajab see teema põhjalikumat uurimist,“ lisas ta. „Kuid praegusel hetkel ma ei kasutaks seda kliinilise vahendina.“

Järgmise sammuna plaanivad Owen ja tema kolleegid küsida patsiendilt küsimusi, mille vastused pole kontrollitavad. Näiteks võiks proovida patsiendilt küsida, kas ta kannatab valude käes – see küsimus painab sageli pereliikmeid ja haiglatöötajaid. Kas aga vegetatiivses olekus patsiendilt peaks küsima ka, kas ta soovib elada või surra?

"Ma arvan, et siinkohal on tegemist väga keerulise probleemiga,“ ütles Owen. „Ainuüksi see, et patsient suudab vastata „ei“ või „jaa“, ei tähenda, et ta on piisavalt kompetentne oma tulevikku puudutavale raskele ja eetiliselt keerulisele küsimusele vastama.“