Visioonid aastaks 2020: mullateadus

2020. aasta lähenedes peab maailm tegema olulisi korrektiive oma senises lähenemises põllumajandusse.

Muldade vaesumine on globaalprobleem, millele on siiani pööratud vähe tähelepanu. Inimkond on oma mõtlematu käitumisega juba hävitanud kolmandiku haritavast maast ning igal aastal kaotame pool protsenti järgijäänust. Sellele vaatamata peame kuidagi toime tulema peagi ligi kümne miljardi inimese toitmisega, kirjutas David Montgomery Washingtoni ülikoolist ajakirjas Nature.

Ka põllumajanduses oli 20. sajand väga edukas. Roheline revolutsioon ja intensiivne väetamine lubasid ühelt hektarilt saada palju paremat saaki kui varem. Nüüd on aga selge, et edu tuli osaliselt tuleviku arvelt.

Saagikuse suurenemine on seotud põllumajanduse mehhaniseerimise ja väetamisega, kuid mulla elustikule on see mõjunud laastavalt. Uuringud on näidanud, et mitmes põllumajanduspiirkonnas on täiesti uued organismid asendanud senise loodusliku koosluse, näiteks bakterid seente asemel. Seente sümbioos taimedega ehk mükoriisa on taimedele väga vajalik, sest aitab neil mullast vajalikke toitaineid omastada.

Tulevikus tuleb senisest enam arvestada konkreetse mullatüübi omapäraga ning võtta arvesse teadusuuringuid, mis tutvustavad mulda säästvaid ja selle looduslikke omadusi säilitavaid meetodeid, selle asemel, et vaesuvale mullale lihtsalt veelgi enam väetist peale kallata.

Valitsused peaksid agressiivselt rahastama vastavaid teadusuuringuid ning igati soodustama säästliku põllumajanduse levikut.

Õhuke maapinda kattev mineraalidest, orgaanilisest ainest ja mikroorganismidest koosnev kiht, mida nimetatakse mullaks, on iga riigi kõige strateegilisem ressurss. Sellest arusaamine ja senise käitumise muutmine on tulevikku silmas pidades väga vajalik.