26.02.2010 12:48
Teadlased näitasid katses evolutsiooni tagant tõukavat jõudu
Liverpooli ülikooli teadlased
suutsid esmakordselt eksperimentaalselt tõestada, et evolutsiooni kõige
tugevamini mõjutavaks jõuks on liikidevahelised suhted, mitte liikide kohandumine
neid ümbritseva elutu keskkonnaga.
Katseobjektideks
valiti baktereid nakatavad viirused, kelle arengut jälgiti sadade põlvkondade
jooksul. Leiti, et kui bakteritel lubati välja arendada kaitsemehhanisme,
arenesid viirused kiiremini ning nende mitmekesisus oli suurem. Kui bakterid
viiruste suhtes kohanduda ei suutnud, toimus ka viiruste areng aeglasemalt,
kirjutas Physorg.
Et
üksteisega koos eksisteerides ellu jääda, peavad liigid pidevalt muutuma –
peremeesorganismid peavad välja töötama üha uusi kaitsemehhanisme parasiitide
vastu, parasiidid peavad leidma uusi meetodeid nendest kaitsemehhanismidest
ümber hiilimiseks.
Sellist pidevat
võidurelvastumist ellujäämise nimel nimetatakse Punase kuninganna hüpoteesiks.
Selle nime pakkus 1970. aastatel välja Ameerika evolutsioonibioloog Leigh Van
Valen ning see tuleneb raamatust „Alice peeglitagusel maal“, kus Punane
kuninganna ütleb Alice’ile: „Et paigal püsida, tuleb kiiresti joosta.“
Uurimuses
osalenud Steve Paterson selgitas: „Alguses arvati, et evolutsiooni tõukab
tagant vajadus kohaneda muutuva keskkonna või uute elupaikadega. Punase
kuninganna hüpoteesi kohaselt tuleneb aga suurem osa looduslikust valikust
koevolutsioonilistest suhetest teiste liikidega, mitte suhetest elutu
keskkonnaga.“
"Selle
hüpoteesi põhjal tulenevad enamik evolutsioonilistest muutustest pidevalt
omavahelises võitluses olevate liikide vastastikustest kohastumustest. See
teooria on teadusringkondades valdavalt omaks võetud, kuid meie uurimuse näol
on tegemist teooria esimese eksperimentaalse tõestusega,“ lisas ta.
Michael
Brockhurst selgitas: "Kasutasime kiiresti arenevaid viiruseid, et saaksime
evolutsiooni jälgida sadade põlvkondade jooksul. Leidsime, et bakterid suutsid
kohanduda iga uue viiruste rünnakustrateegiaga, mis päästis valla lõputu
koevolutsiooniliste muutuste tsükli. Võrdluseks kasutasime viiruste
evolutsiooni muutumatu peremeesorganismi korral, võttes bakteritelt võime
viirusega kohanduda.“
"Katsed
näitasid, et koevolutsioonilised suhted liikide vahel viisid geneetiliselt
mitmekesisemate populatsioonide väljakujunemisega võrreldes olukorraga, kus
peremees ei suutnud parasiidi vastu uusi kaitsemehhanisme välja töötada. Viirus
arenes kaks korda kiiremini, kui bakteril lubati koos viirustega muutuda,“
ütles Brockhurst.
Uurimuse järgmises etapis plaanitakse välja uurida,
kuidas toimub koevolutsioon, kui liigid aitavad üksteist, mitte ei võitle
üksteise vastu. Uurimistöö tulemused avaldati ajakirjas Nature.