22.09.2014 13:21
Eesti rohevintide sabaotsad muutuvad tumedamaks
Nii leidis Tartu
Ülikooli loomaökoloog Marju Männiste oma äsja kaitstud doktoritöös, kui
uuris rohevintide sulgedes sisalduvat teavet lindude stressi, immuunsüsteemi ja
käitumise seoste kohta.
“Kui rääkida evolutsioonist, siis paljud arvavad, et see on dinosaurustega
seotud värk, mis toimus väga ammu,” rääkis Männiste. “Tegelikult arenevad liigid
pidevalt ja on väga huvitav näha, mis põhjustel see praegu Eestis toimub,”
lisas ta.
On teada, et lindude sulevärvus võib evolutsioneeruda
sugulise valiku teel. Paabulinnud, kellel on suurem ja uhkem saba, saavad
rohkem järglasi kui kahvatumate sabasulgedega paabud. Emased rohevindid peavad
aga lugu isaslindude erkkollasest sabast ja soovivad oma geene edasi anda just
kirkamate isastega.
Ent Tartu Ülikooli teadlased näitasid äsja, et lisaks
sugulisele valikule evolutsioneerub lindude sulevärvus ka hoopis teisiti.
Trihhomonoos tapab
heledamaid
Üheks evolutsiooni suunavaks teguriks on nakkushaigused. On
teada, et sama pisikuga nakatumine võib mõnesid tappa kuid teisi mitte. Rohevinte
uurinud Marju Männiste avastas, et haigustele peavad paremini vastu just
tumedamate sulgedega linnud.
“Jutt käib rohevindi sabasulgede mustadest otstest, mis muutuvad
evolutsiooni käigus järjest tumedamaks. Oleme seda tähele pannud juba alates
2008. aastast,” täpsustas Männiste doktoritöö juhendaja Tartu Ülikooli immuunökoloogia
töörühma juht Peeter Hõrak.
Umbes samal ajal jõudis Tartu teadlasteni ka info
rohevintide uuest nakkushaigusest trihhomonoosist, mis hävitas 2006. aastal 35% Inglismaa rohevintide
populatsioonist. 2009. aastal hukkus selle tõttu 47% Soome ja 20% Rootsi
rohevintidest. Haigus on levinud ka Eestis.
Trihhomonoos tekitab linnu ülemistes hingamisteedes
paistetuse ja suuri mädakoldeid, mis takistavad söömist ja joomist. Haigestunud
lind kas lämbub või sureb nälga.
Trihhomonoosi pisiku on rohevindid arvatavasti saanud
kodutuvidelt. Kuna see on vintidele uus haigus, pole nende organism jõudnud sellega
veel kohaneda ega vastumehhanisme välja arendada. Sellepärast on ka haigestumus
ja suremus väga suur.
“Kuna meil olid laboris linnud, kes olid surnud
trihhomonoosi ja linnud, kes jäid ellu, olime evolutsiooniökoloogidena
huvitatud, kas toimunud loodusliku valiku puhul õnnestub meil mõõta ka mõnda sellist
tunnust, mida see valik tabas,” rääkis Hõrak.
See õnnestus! Teadlased avastasid, et trihhomonoosi
surnud rohevintide sabasulgede must värvus oli heledam kui ellujäänud lindudel.
See lubabki oletada, et tumedamate sulgedega linnud suudavad
haigustekitajate ja muu hulgas ka stressiga paremini toime tulla.
“Siin ei ole aga otsest põhjuslikku
seost. Tumedamate sulgedega linnud ei jää ellu mitte sellepärast, et nad
sünteesivad rohkem musta värvi pigmenti eumelaniini. Pigem on seos
kaudne – eumelaniini süntees on seotud geeniga, mis ühtlasi
mõjutab ka lindude immuunsüsteemi toimimist, täpsemalt põletike
teket, ning stressitaluvust,” selgitas
Hõrak.
Kasu looduskaitsele
Kui eeldada, et musta värvi süntees ja
immuunsüsteem on samamoodi seotud ka teistes linnu- ja loomarühmades, võib
uuest teadmisest olla kasu ka looduskaitses. “Looduskaitseprogrammis, kus on
vaja valida asustusmaterjali mõnest haruldasest liigist, keda tahetakse vangistuses
paljundada, et hiljem loodusesse lasta, soovitaksin valida tumedamaid loomi,”
lausus Hõrak.
Veel järeldas loomaökoloog Männiste oma
doktoritöös, et haigestumisega on seotud ka rohevintide sule stressihormooni
kortikosterooni tase. “Kuna ei ole veel selge, kuidas see stressihormoon
täpselt sulgedesse jõuab, on raske teha ka suuri üldistusi. Ent sule
stressihormooni määramise metoodika suur eelis on see, et me ei pea
linnupopulatsiooni tervisliku seisundi hindamiseks linde kinni püüdma,” kõneles
Männiste. “Kui me tahame uurida mõne kaitsealuse liigi populatsiooni, võime
uurida ka nende metsa alt leitud sulgi,” sõnas ta.
Vaata siit ka lühikest videolugu Tartu Ülikooli loomaökoloogia doktorant Richard Meiterniga,
keda huvitab, miks me ei ole evolutsiooni käigus jõudnud haigestumise täieliku
vältimiseni ning kuidas on omavahel seotud põletik ja stress.