Visioonid aastaks 2020: jätkusuutliku arengu globaalne juhtimine

Aastaks 2020 vajab maailm efektiivset süsteemi jätkusuutliku arengu tagamiseks. Selleks on Columbia ülikooli juures tegutseva Maa instituudi (The Earth Institute) direktori Jeffrey Sachsi sõnul vaja olulisi edasiminekuid vähemalt neljas valdkonnas.

Esiteks peavad poliitikud hakkama arvestama tehniliste võimalustega. Kopenhaageni kliimakõnelused olid taaskord tüüpiline näide sellest, kuidas keskendutakse kauplemisele ning juriidilistele nüanssidele, kuid keegi ei oska öelda, mil viisil peaks kokkulepitust kinnipidamine tegelikult teoks saama. Ning seejärel tuleb mitme aasta pärast taaskord nentida, et kokkulepitud numbritest kinni pidada ei suudetud, sest konkreetset kava kokkuleppe taga ei olnudki.

Kopenhaageni kohtumise järel peaks ÜRO keskenduma ekspertidest koosneva nõuandva kogu loomisele, mis annaks suurtele rahvusvahelistele keskkonnalepetele reaalsusega arvestava teedekaardi, mis võimaldaks aru saada, kas ja mil viisil on kokkulepitu reaalselt teostatav.

Teiseks tuleb avalikke ja erainvesteeringuid uutesse tehnoloogiatesse juhtida senisest koordineeritumalt. Pea kõigi keskkonnaprobleemide ületamine nõuab tehnoloogilist innovatsiooni. Eesmärgi saavutamine nõuab tõsist pingutamist nii riikidelt kui ka ettevõtjailt. Avalik sektor vastutab eelkõige monitoorimise, regulatsiooni, ohutuse ja avalikkuse teavitamise eest. Erasektori ülesandeks on aga luua uusi tehnoloogilisi lahendusi, mistõttu peaks suurem osa teadus- ja arendustööle kuluvast rahast tulema just neilt. Riik ja ettevõtjad peavad oma tööd senisest enam koordineerima, et saavutada koos paremaid tulemusi.

Kolmandaks tuleb iga hinna eest üritada piirata suurkorporatsioonide võimalusi lobitööks – see on üks suuremaid jätkusuutliku arengu ees seisvaid takistusi. Näiteks Ameerika Ühendriikides on suurkorporatsioonide lobi väga võimas ning sageli katastroofiliste tagajärgedega. Ka viimaste aastate jooksul kogu maailma räsinud majanduskriisi võib osaliselt suurpankade lobitöö arvele kirjutada, kes said poliitikutelt vaikiva nõusoleku headel aegadel jätkusuutmatute skeemide abil raha teenida. Samasuguse näite võib tuua ka energiasektorist, mille survel on mitmed globaalse soojenemise vastased plaanid edasi lükkunud.

Lahendus on mõnevõrra vastuoluline, sest tähendab poliitikute ja nende erakondade senisest suuremas mahus rahastamist riigieelarvest, kuid ilmselt on see kõige efektiivsem viis suurfirmade lobitöö mõju vähendamiseks.

Neljandaks peavad rikkad riigid tagama, et vahendid jätkusuutliku arengu tagamiseks jõuaks ka vaesemate riikideni. Ainult bioloogilise mitmekesisuse, maakasutuse ja kliima alane jutluse pidamine siin ei aita. Rikkad riigid on tavaliselt küll heldelt oma abi lubanud, kuid kohale on sellest jõudnud märksa vähem.

Lahenuseks võiks olla näiteks väikse maksu kehtestamine rahvusvahelistele rahakannetele, millest laekuvat tulu kasutataks vaesemate riikide keskkonnaprobleemide lahendamiseks. Teiseks võimaluseks raha koguda oleks süsinikdioksiidi emissiooni maksustamine, mille abil saaks samuti raha koguda peamiselt rikkamatelt riikidelt. Mõlema koos rakendamise aitaks tagada senisest palju stabiilsema rahavoo, mis ei sõltuks niivõrd hetkel võimul olevate poliitikute suvast.

Iseküsimus on muidugi, kuidas kogutud raha kasutamist kontrollida, sest korruptsioonist läbiimbunud vaestes riikides ei kipu abidollarid sugugi õigesse kohta jõudma.